Villu Uus

Minu nimi on Villu ja olen pärit Tartust. Kõigepealt peab ära mainima, et minu koolitee pole päris tavaline olnud. Õpin Tartu Ülikoolis Majandusteaduskonnas, nüüdseks avatud ülikoolis ettevõttemajandust, olen kuulunud TÜÜEsse ja hetkel kuulun ka Tartu Ülikooli Nõukokku. Samas olen ülikoolis oldud ajast kauem olnud akadeemilisel kui tegelikult koolis käinud. Gümnaasiumi lõpetasin Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumis, sest 12. klassi alguses tulin koolist ära ja läksin tööle, töötasin lukksepana, lõpetasin järgmisel aastal töö kõrvalt gümnaasiumi ja astusin ülikooli.

Samal sügisel liitusin ka AIESECiga ja siis läksid minu jaoks asjad huvitavaks. Sel sügisel tundsin, kuidas terve maailm avaneb minu ees ja võimalused, mis tulevad, on nii suured, et nende täit ulatust on võimatu näha. See oli väga põnev tunne – esimest korda nö laias maailmas. Kuna ma teadsin, et tahan ülikooli ajal teha lisaks loengus käimisele ka palju muud huvitavat ja avatud uste päeval jäi kõrva, et AIESEC on noorte teotahteliste inimeste organisatsioon, mille liikmed teevad asju, mida paljud teised ei tee ja ei koge, siis teadsin kohe, et pean liituma. Ma polnud sel hetkel kaugeltki ideaalne kandidaat, kuid õnneks võeti vastu.

Alustasin nö müügitiimis, mis suhtles firmadega ja tegeles neile rahvusvahelise tööjõu pakkumisega. Kuna olin ka varem huvi tundnud äri vastu, mis sel hekel tähendas minu jaoks enamasti suure raha teenimise võimalust, tundsin end nagu kala vees. Ma ei teadnud asjast väga palju, kuid see maailm paelus mind ja ma õppisin entusiastlikult. Lisaks sellele korraldasin kevadel ettevõtetele eksporditeemalist koolitust „Laienemisseminar 2010“, mille päevakava kokkupanemine, esinejate valik ja kutsumine ning end temaatikaga kurssiviimine oli esimese kursuse tudengi jaoks paras katsumus. Aga ära tegin – nii enda kui osalejate arvates kordaläinud üritus.

Minu tee AIESECis on mind viinud ka Rumeeniasse, kus õpetasin suvekoolilaadses projektis gümnaasiuminoori. Just nendel teemadel, mis mind ennast oleksid samas eas aidanud ja mida ise olin praktikas õppinud. Sealt sai alguse minu huvi õpetamise vastu ja minu tagasihoidlik karjäär koolitajana, mis tasapisi edeneb.

Ma olen saanud sadu uusi tuttavaid, kellega ma tunnen sidet. Sidet selles mõttes, et nad tahavad midagi lahedat korda saata ja proovida teha asju, mis alguses tunduvad liiga suurtena. Ma olen tõenäoliselt kohanud oma tulevast äripartnerit ja mitmeid praeguseid. Minu tegevus AIESECis on viinud mind väga huvitavatesse riikidesse ja andnud mulle kindluse selle suhtes, mida ma tahan teha tulevikus.

Selle pärast mulle siin meeldibki. Ülikooliharidus on väga oluline, kuid pärast kooli lõppu tuleb kah midagi tegema hakata ja mina tahan küll olla üks nendest, kes ei ela tavalist igavat elu, vaid saadab sellega korda midagi suurt. Midagi sellist millest lapsepõlves unistad, aga vanemana reaalsuse kohale jõudes loobud. Üritan olla veel optimist ja mitte loobuda ja AIESEC annab mulle vahendeid nende unistuste püüdmiseks.

Ma tahan, et mu elu oleks sündmusterohke ja huvitav. Tänu AIESECile ma tean, et mul ei tule puudust huvitavatest tegemistest ja inimestest, kellega koos neid teha. Nii kooli ajal kui pärast lõpetamist. Lõppkokkuvõttes pole minu jaoks vahet, mis ametit ma tulevikus pean, peaasi et see oleks väljakutsuv, tähendusrikas ja jätaks märgi maha. Just selle arusaama on AIESEC mulle andnud. Ja ei, ma ei kirjuta siia praegu mingit muinasjuttu, ma päriselt kah mõtlen nii.