Käthe-Riin Tull

Olen Käthe-Riin Tartust. Lõpetasin Tartu Karlova Gümnaasiumi ja hetkel õpin Tartu Ülikoolis riigiteadust ning nüüd kõrvalerialana ka psühholoogiat.  Terve elu olen elanud, tehes kõike südame ja kirega.

Siin on minu lugu:

Minu kooliaeg on kulgenud nagu igal teisel õpilasel. Õppisin hoolega, olin eeskujulik ja korralik. Alates 5. Eluaastast käisin ka trennis nagu iga tavaline kooliõpilane. Kuni gümnaasiumini oli mu elu üpris üksluine ja tavaline. Gümnaasiumis hakkasin tegelema trenniga (nimelt rühmvõimlemisega) palju intensiivsemalt ja hakkasin aktiivsemalt suhtlema erinevate inimestega, võtsin osa erinevatest huvitavatest üritustest. Üks mind väga mõjutanud kogemus oli, kui sain olla Urmas Kruuse töövari. See kogemus näitas mulle, et igaüks kujundab oma elu ise ja ma ei soovinud olla tavaline kooliõpilane, vaid teha midagi huvitavamat ja praktilist lisaks tavapärasele. Tänu võimlemine sain reisida maailmas väga palju – Hiina, Kanada, Bulgaaria, Hispaania, Prantsusmaa, Norra, Taani, Saksamaa, Venemaa jpt. Kõik see avardas minu maailmapilti ja selle aja jooksul tutvusin väga huvitavate inimestega.

Pärast kooli lõpetamist oli minu jaoks loomulik samm astuda ülikooli, saada kraad (vähemalt magistris) ja lõpuks ka hea töökoht. Kuid juba esimese kursuse lõpul hakkasin mõtisklema: miks mina olen erilisem kui kõik mu kursusekaaslased, kes minust siis lõpuks ikkagi saab ja miks peaksin mina saama selle “unistuste” töökoha. Enamik minu ea- ja koolikaaslasi käivad ülikoolis peamiselt selleks, et tulevikus tänu oma teadmistele (kraadile) võimalikult tasuv töökoht saada ning kindlustada endale edasijõudmine karjääriredelil – ühesõnaga kunagi helges tulevikus haljale oksale maanduda. Akadeemiline haridus on äärmisel oluline, kuid tänapäeval ei jõua ilma kogemusteta kaugele. Sellest mõtisklusest peale tundus üha enam, et ülikool on lihtsalt loomulik osa mu elust, kuid jällegi midagi tavapärast. Otsustasin astuda oma mugavustsoonist välja ja ühineda AIESECiga.

Miks just AIESEC? Olin puutunud kokku inimestega, kes olid selle organisatsiooni liikmed. Ma küll ei mõistnud, mida seal täpselt tehakse, kuid see tundus täpselt see, mida otsisin: kasutada oma teadmisi ja teha midagi praktilist. Samuti nägin, et need inimesed on enesekindlad, teavad mida teevad ja kõik oskavad oma kõige paremad omadused esile tuua (kes tegi müüki, finantsjuhtimist, personalijuhtimist jne). Akadeemilises õppetöös on ära unustatud sellised olulised aspektid nagu meeskonnatöö ja praktiline kogemus. Äärmiselt vähe on selliseid töökohti, kus inimene hakkab üksinda tööle. Ikka ümbritseb inimesi kollektiiv, osakond vms. Väga oluline oskus on sünergiliselt töötamine, et võimalikult efektiivne tulemus saavutada. Samuti on eelistatud praktilise kogemusega tegijad ja just seda pakub ka AIESEC.

Nüüd võin julgusega öelda, et see oli õige samm. Aktiivne õppimine ehk kohanemine oleneb kogemustest, nagu väikesed lapsed õpivad kuidas esimesi samme teha, õpivad kõik inimesed iga päev midagi uut. Tänapäeval ei loe enam niivõrd teoreetiline haridus, see on eeldus või baas elukestvale õppele. Robert Kyosaki on välja toonud, et inimene õpib lugemisega 10% ja kogemuste/simulatsiooniga 90%, kui ise oled kogenud, oskad ka oma oskusi rakendada. Ma usun, et see vastab tõele ja seda õpetab ka AIESEC. Hea haridus ei taga mitte midagi, kui ei osata oma oskusi praktikas kasutada.

Senise aja jooksul olen juhtinud “Anneta aega” kontserdi korraldusmeeskonda ja nüüd olen ka Tartu juhatuses.  AIESECis olen õppinud, et mitte miski pole võimatu ja siinne liikmeskond on ALATI nõus aitama üksteist. Nii tugevat ringkonda, kes teineteist aitaks, on väga raske leida. Kontserdi korraldamises sain aru, kuidas meeskonna sünergia ja kollektiivi ühtsus on äärmiselt olulised tulemuste saavutamisel. Samas juhatusse kandideerimine oli minu jaoks julgust nõudev samm. Minu tegevused hõlmavad umbes kaheksakümne inimese tööd ja vastutust organisatsiooni ees on väga suur. Kuid haarates hetke võimalusest ei pea muretsema, mis võib juhtuda, sest igaüks määrab oma lõpu nagunii ise. “Julge hundi rind on rasvane” ja see vanarahva tarkus peab paika. Terve selle aja ehk ühe aastaga olen taibanud, mida soovin oma elus edasi teha, valisin ülikoolis kõrvalerialaks psühholoogia ja nüüd naudin täielikult õppimist, kuna rakendan kooli teadmisi praktikas. Lev Tolstoi on öelnud, et kõik soovivad muuta maailma, kuid tegelikult peab muutma iseennast, igaüks on kangelane oma eluloos .