Imbi Kaunismaa

Olen Imbi. Õpin Tartu Ülikoolis majandusteadust III kursusel. Olen pärit Rakvere lähedalt hästi väikesest külast nimega Kakumäe (ja ei, see ei ole see Kakumäe, mis asub Tallinna külje all :D). Ülikooli kõrvalt on minu kaheks suureks kireks Tartus AIESEC ja mälumäng. AIESECis olen juhatuses finantsjuhi ametikohal.

Enne ülikooli tulekut käisin Vinni-Pajusti Gümnaasiumis, mis on umbes 400 õpilasega väike maakool. Koolis olin ma korralik, üldjuhul neljadele ja viitele õppiv õpilane. Siiani olen rahul saavutusega, et mul polnud ühtegi puudutud tundi kõigi 12 aasta jooksul. Samuti olin tegev koolis eksisteerivas Õpilasesinduses, kus olin liige vähemalt 6 aastat (täpselt ei mäleta, kui kaua ma liige olin, aga mingisuguse liikmesaastate rekordi tegin). Mälumängu kirg sai samuti alguse gümnaasiumist.

Ülikooli astudes olin kindel, et kooli kõrvalt tahaks Tartus veel midagi teha. Uurisin mitmeid erinevaid võimalusi ja organisatsioone. Kohe esimesel kursusel tegid meile loengukülastusi ka AIESECi inimesed. Mitmed minu kursakaaslased liitusid kohe sügisel AIESECiga, mina aga ei julgenud kohe liituda, sest kartsin, et ülikooli alguses ei tasu nii palju kohustusi enda peale võtta. Tagantjärele võin öelda, et see oli viga, sest ega esimesel kursusel väga midagi suurt ei toimunud. Samas sain sellest tõuke kevadel AIESECiga liituda. Samuti kiitsid mu kursakaaslased AIESECi ja julgustasid mind takka liituma. Otsus AIESEC kasuks kõikidest teistest organisatsioonidest tuli tegelikult üsna lihtsalt, sest mind köitsid tegevused, mis seal tehti ja samuti tundus mulle, et AIESECis tehakse reaalselt midagi ära!

AIESECiga liitusin seega 2010. aasta kevadel. Võin ausalt ja otse välja öelda, et see on olnud üks mu elu parimaid otsuseid. Alguses sattusin ma väljamineva praktika promomise ja soovijatega intervjuude tegemise meeskonda. Mul kohutavalt vedas meeskonnaga, kuhu ma sattusin, sest selles olid alguses hästi toredad ja lahked inimesed, kes hajutasid minu hirmu AIESECi ees. Selles meeskonnas sain esmakordse kogemuse inimeste intervjueerimisega. Sain sealt kasulikke õppetunde ja nippe tulevikuks, sest selliseid intervjuusid tuleb elus nii mõnigi ette. Kevadel pärast paari kuud liikmena kandideerisin 2010. aasta sügisel toimunud värbamise logistilise meeskonna juhiks. Samuti liitusin samal kevadel World at Home meeskonnaga. Juhi ametikoht kestis septembri lõpuni. Ülejäänud aasta tegelesingi World at Home’iga, kus olin vastutav projekti finantside eest. Tegelesin eelarvestamisega ja sain kooli teoreetilisele poolele kohe ka praktilist külge tundma. World at Home’i aasta oli väga intensiivne. Selle jooksul sai hea ülevaate asenduskodudest Tartus, tutvusin 7 laheda välismaalasega, keda võin kindlasti pidada sõbraks ka edaspidi, kogesin kuidas üsnagi suurt projekti läbi viia, sain teada, et eelarvestamine ja raamatupidamine on midagi, mis pakub mulle huvi. Sellest tulenevalt otsustasingi kandideerida AIESEC Tartu juhatusse finantsjuhi ametikohale. Esimesed kuud selles meeskonnas on olnud väga lahedad.

Ma olen AIESECi liige olnud poolteist aastat. Selle jooksul olen muutunud märgatavalt. Enne AIESECi liitumist võtsin elu päev korraga ja väga ei mõelnud tuleviku peale. Nüüdseks olen endale mingisuguse sihi seadnud, mis küll pole selge, aga vähemalt tean, kuhu suunas eluga edasi tahan liikuda. Kõik minu tegevused elus on rohkem läbi mõeldud ja ma ei tee enam tegevusi, mis võtavad mõttetult energiat, aga ei anna tulemust. Tänu AIESECile olen avastanud, et olen võimeline enamaks, kui arvasin enne olevat. Kõige suuremaks varaks, mis ma AIESECist peale kogemuste olen saanud, on sõbrad. Usun, et nemad on eluks ajaks.

Loodan, et järgnev aasta AIESECis on samuti täis kogemusi, huvitavaid (alguses lahendamatutena tunduvaid) situatsioone, toredaid sõpru ning uusi ägedaid tuttavaid.