Heili Ollin
Mina olen Heili, algselt pärit Rakverest, lõpetanud Nõo Reaalgümnaasiumi ning pärast aastat õpinguid sotsiaal- ja haridusteaduskonnas astunud Tartu Ülikooli majandusteaduskonda. Alates oktoobrist 2010 olen olnud AIESEC Tartu aktiivne liige ja hetkel kuulun AIESEC Tartu juhatusse.
Erinevate õpilasorganisatsioonidega olen tegelenud alates 6. klassist: 4H, õpilasesindused, Rakvere Noorteparlament, TEN, SINA. Olin alati aktiivne ja tegelesin erinevate ürituste korraldamisega. Gümnaasiumis sai alguse minu huvi ja ambitsioon juhtimisvaldkonna vastu. Aasta jooksul juhtisin Nõos Õpilasesindust, õppisin palju enda kohta ning leidsin valdkonna, mis mulle tõepoolest huvi pakub.
AIESECist kuulsin juba gümnaasiumi ajal erinevatelt koolitajatelt, kes alati toonitasid kummalisel kombel sellest organisatsioonist saadava kogemuse väärtust. Minu senine käitumismuster oli tavapärast seotud sellega, et teha alati kõike “täiega”, otsustasin juba tollal, et AIESEC on ainus ülikooliväline tegevus, mis mu ambitsioone rahuldaks. Pärast Ülikooli astumist käisin infoõhtul ja Sügisseminaril, kus avastasin enda rõõmuks palju lõbusaid ja tegusaid noori, kellega mul oli palju ühist. Mõjusaim argument, miks AIESECiga liitusin, oli tegelikult üsna egoistlik: leidsin, et AIESECis on mul võimalused end kõige enam arendada professionaalsest küljest.
Esmalt liitudes haarasin kinni paljudest võimalustest. Esimene aasta jooksul kuulusin väljamineva praktikavahetuse turundusega tegelevasse meeskonda ning juba novembris korraldasin 4-liikmelises korraldusmeeskonnas oma esimese AIESECi ürituse, milleks oli Panka, mis on iga-aastane vilistlastele suunatud pidu. AIESECi eripära on see, et avatud on paljud erinevad uksed: lisaks oma meeskonnale saab töötada erinevates ajutistes korraldusmeeskondades ning mõnda aega peatoimetasin ka siselehte The AIESEC Times.
Minu senine kõige meeldejäävam kogemus AIESECist on siiski praktikavahetus. Detsembris otsustasin spontaanselt minna praktikale ja juba jaanuaris olin Moldovas. 7 nädala jooksul koolitasin koos kolme brasiillasega kohalikke tudengeid ja tagantjärele võin öelda, et need olid ühed õpetlikumad päevad minu elus. Elamine teises kultuuris, kokkupuude tundmatute inimestega, pidev vaimsete piiride nihutamine panid mind oma maailma täiesti teisiti nägema. Puutudes kokku inimestega, kel on niivõrd erinevad vaated, seisukohad, kellel on kardinaalselt erinev taust, hakkasin nägema uusi elemente ja hindama paljutki, millest varem lugu ei pidanud. Kõige enam õppisin enda kohta, avastasin, kuidas käitun võõras keeleruumis, pinge- ja stressiolukordades. See kõik on aidanud mul oma väärtusi (ümber)hinnata ja tulevikuperspektiivi vastavalt seada. Tagasi tulles oligi mul valmis uus plaan kandideerida AIESEC Tartu juhatusse ja pärast pikka valimisprotsessi kinnitatigi praegune juhatus, kus mina vastutan selle eest, et võimalikult paljud tudengid Tartust saaksid osaks veelgi inspireerivamatest kogemustest kui mina!
Pärast aastat AIESECis on minus muutunud nii mõndagi. Olen õppinud ennast paremini analüüsima ja hindama, ma tunnen, et võtan julgemalt väljakutseid, olen avatum ja tolerantsem. See aasta on möödunud eneseavastamise tähe all ning pean tunnistama, et olen enda kohta teinud nii positiivseid kui negatiivseid avastusi. Kõige olulisemaks aardeks, mille leidsin, pean seda, mis ootab mind tulevikus: see, millega AIESECis tegelen, on just nimelt see, mida elu mind tegema kutsub. Suhtun oma ühiskondlikku panusesse suure armastusega ja mis kõige tähtsam, ma tean, et see tee, mida kõnnin, viib õigesse sihtkohta.