Mihkel Vunk

Olen Mihkel, pärit Pärnumaalt Pärnu-Jaagupist. Õpin Tartu Ülikoolis 3. kursusel infotehnoloogiat. AIESECis olen sel aastal IT- ja disaini meeskonna juht.

Põhikooli pinki nühkisin kodukohas, keskkooli osa aga Pärnu Ühisgümnaasiumis. Alates keskkoolist, kus puutusin kokku rohkemate inimestega, hakkasin hindama tutvusi – mitte ainult „mida rohkem, seda uhkem“ vaid ka see oli oluline, et nii minul kui ka tutvuse teisel poolel oleks vastastikku midagi kasulikku pakkuda. Kuna käisin gümnaasiumis iga päev bussi või autoga, siis märgatav osa päevast läks mööda sõites. Seega nädala sees erilisi ettevõtmisi polnud mahti ette võtta. Alles 12. klassis tuli tahe uute kogemuste järele – proovisin sõbra soovitusel WingTsuni trennis käimist – ei kahetse, vägagi huvitav oli. Et aga tolle aasta kevadel eksamid tulemas olid, siis jäi too üritus soiku ettekäändega, et pole aega õppimise kõrvalt.

AIESECist olin kuulnud ka varem täditütre kaudu, kuid liitumisele polnud mõelnud kordagi. Ka eelmine sügis ei plaaninud ma seda pikalt ette. Igasugune jutt juhtimiskogemusest jättis mind ausalt öeldes külmaks. „Palju neid juhte ikka vaja on?“ mõtlesin ning ei vaevunud kaalumagi mingit sammu võtta. Kõik algas tänu kursavennale, kes jutu käigus mainis mulle, et ma võiks tulla AIESECi, teha kodulehekülgi ja muud säärast. Üsna viimasel minutil otsustasin siiski proovida – tulgu mis tuleb, keegi ju ei hammusta.

Asusin siis ametisse AIESEC Tartu IT-koordinaatorina. Esmalt ei öelnud see sõna mulle mitte midagi, tundus lihtsalt lahe – olen keegi kuskil. Kohaneda polnud raske, kuna ma polnud ainus, kelle jaoks see oli esmakordne säärane kogemus. Esialgu tundusid igasugused konverentsid ja koosolekud mingite tüütute kohustustena, umbes nagu koolis olid tunnid. Aga mida enamatel kohal käinud olen, seda enam tunduvad need pigem super-seltskonna kokkusaamistena. Organisatsiooni sisekliima loovad selle liikmed ise ning nende kohta jäävad mul vaid kiidusõnad.

Siin oldud aasta on teinud mulle selgeks, et edukaks olemiseks ei piisa vaid töö ajal pingutamisest ja vabal ajal minnalaskmisest. Mida rohkem elus katsetada ja läbi elada, seda väärtuslikumaks ma seda pean. Vaba aeg jällegi on valuuta, mida saab kasutada uute seikluste vormistamiseks.