Mari Sarapuu

Jambo! Ehk tervitused Keeniast!

Nii ta on: kirjutan seda lugu praegu Nairobis, Keenias, kus osalen 2011. aasta suurimal AIESECi rahvusvahelisel konverentsil. Olen siin ühe Eesti esindajana, kuna olen hetkel AIESEC Tallinna president.

Liitusin AIESECiga kaks ja pool aastat tagasi. Liitumise hetkel ma veel ei teadnud, kelleks tahan saada või mida üleüldse oma eluga peale hakata. AIESECis on mul on olnud võimalus proovida erinevaid asju ja võin öelda, et tänaseks tean üsna hästi, milleks võimeline olen.

Enne seda, kui minust sai AIESECi Tallinna president (kuhu kuulub muide 50 liiget), tegelesin väljamineva praktikavahetuse osakonnas. Teisisõnu saatsin Eestist üliõpilasi välismaale praktikale või vabatahtliku tööd tegema. Olin üks neist, kelle kaudu oli Tallinna üliõpilastel võimalik otsida ja leida endale töökoht välisriigis. Välismaal elamine enamikele kogemuseks, mida ei unustata elu lõpuni. Kõigi nende noortega tegelemine tekitas ka minus endas soovi AIESECiga välismaale minna.

On palju asju, mille üle võin tänulik olla ning AIESEC on üks neist. See organisatsioon on mulle loonud võimalusi, millest ma ka õnneks kinni haaranud olen ning ma tunnen, et seetõttu olen teiste omavanuste seas natuke eelisseisundis: enamusel ei ole võimalust juhtida organisatsiooni, õppides ise alles ülikoolis. Teekond AIESECis on olnud ettearvamatu, sest kui liitusin, ei olnud mul mitte mingit kavatsust kunagi presidendiks saada.

Nende kahe ja poole aastaga olen õppinud, et AIESECist saad täpselt nii palju, kui oled ise valmis panustama! Seepärast soovitan kõigil selle rahvusvahelise organisatsiooniga liituda ning ise uurida, mida just Teie siit saada võite!