Kersti Vatter
Olen Kersti, sündisin Tallinnas ning õpin majandusteadust Tartu Ülikoolis. Hetkel olen AIESEC Tartu juhatuses ning vastutan erinevate projektide eest, millega arendame kohalikke noori ning anname kogemust nii rahvusvahelistele tudengitele kui ka kohalikele Tartu elanikele. Näiteks õppesari Klapid eest! või projekt World at Home. Minu koordineerida on 4 – 5 meeskonda ehk umbes 25 inimest ning see kõik on äärmiselt põnev!
Minu minevik on olnud kaunis värviline. On olnud hetki, kus olin musterõpilane, samas ka hetki, mil seda absoluutselt ei olnud. Aga minu kohta võib alati öelda iseseisev ning seiklusjanuline. Endalgi on tore mõelda oma kogemustest – näiteks töökogemused on raamatupidamisest elektrikuni (raamatupidajana töötan hetkelgi ning elektrit vedasin ühel objektil Ülemiste Citys). Koolis oli mul tihti ärinaise maine – telefon pidevalt helises ning kuskil midagi jälle organiseerisin. Mulle see meeldis, sest juba siis olin otsustanud tulevikus ettevõtluse või millegi sarnasega tegeleda. Mäletan, et kirjutasin põhikoolis essee oma tulevikust ning minu moto oli „Kõrgele ja kaugele!“. Usun, et olen praegu täpselt õiges kohas, et sinna jõuda.
AIESECiga liitusin ülikooli esimesel aastal, kuid mitte kohe alguses, sest ei teadnud, mida ülikoolielu endaga kaasa võib tuua. Juba jaanuaris hakkasin ma huvi tundma ning küsisin tuttavate arvamust AIESECist. Arvamused olid seinast seina, aga mõtlesin, et võiks ju proovida. Mulle meeldis sealne professionaalne ning veidi äriline atmosfäär, mida AIESECis tundsin. Läksin ja võtsin kõik, mida võtta andis.
Alusatsin avalike suhete meeskonnast kevadel 2010. Juba mais ahvatlesid meeskonnajuhi võimalused ning peagi sai minust asenduskodu noortele suunatud projekti juht. Eelnev õppeaasta on olnud minu elu üks intensiivseimaid ning õpetavamaid. Enne AIESECi on mult korduvalt küsitud, kas ma tean kuidas kirjutada projekti. Mul on siiralt hea meel öleda, et nüüd tean ning samuti tean, mis on ühe eduka projekti saladus. Olen oma meeskonna üle väga uhke, sest saavutasime, mis soovisime: mõju ühiskonnas asenduskodu noorte ning meedia kaudu, rahvusvaheline kogemus vabatahtlikele ning väga tugev ja sujuv meeskonnatöö. Nüüdseks olen astunud taas sammu edasi ning koordineerin erinevaid projekte Tartu tasandil.
Mäletan, kuidas ärkasin ühel hommikul jaanuaris ning leidsin end mõtlemas, kui väga mulle meeldib see, mida ma teen. Kui paljud saavad seda öelda? Otsustasin, et ka tulevikus on sihiks pigem see, mis mind köidab, mitte vaid palganumber. Loomulikult olen saanud ämbriga juhtimis- ning erialast kogemust (rahastamisvõimalused, meedia, müük jne). Kuid personaalsem lugu on mul rääkida esinemiskogemusest. Olen palju esinenud rahva ees, kuid seda vaid tantsides – rääkimine publikule on olnud alati minu jaoks väga keeruline. Selle parandamine oli ka minu väike eesmärk tol aastal ning olen uhke, sest minu esinemishirm kulmineerus kõne pidamisega kontserdil, kus muuhulgas esinesid Liisi Koikson ja MID. Olen enesekindlam ning maailm näib rohkem avatud kui kunagi varem.
Suve 2010.a. veetsin AIESECi praktikal Põhja-Küprosel. Töötasin vabatahtlikuna kohaliku ülikooli juures turunduse alal. Kuumad ööd, helesinine meri ning 80 inimest 13-st erinevast riigist – paradiis (kui paar hiiglaslikku prussakat välja jätta). Seiklustest puudu ei jäänud ning õppisin palju nii enda kui maailma kohta. Pean mainima ka paar edevat fakti: ei ole just iga päev, et satud paar korda ajalehte, televisiooni või kohtud presidendiga – see kõik minuga seal saarekesel juhtus.
AIESECiga liitumine ei olnud algul mu perekonnale just kõige meeldivam samm – kooli kõrvalt ei jäänud enam piisavalt aega, et jõuaksin tööl käia. Samuti said ka mõned tulisemad diskussioonid sel teemal peetud. Kuid umbes kolmveerand aasat pärast liitumist ütles mu ema kuldsed sõnad: „Juhtimiskogemus, mis sa sealt saad, on palju väärtuslikum, kui need paar kopikat, mis teenimata jäävad.“ Ma olin kergelt öeldes šokis, kui seda lauset kuulsin, arvestades varasemaid jutte. Ma arvan, et ta nägi, et olin selle aja jooksul positiivselt muutunud.