Kai Reinfeldt
Minu nimi on Kai. Õpin Tartu Ülikoolis peaerialana ajalugu ja kõrvale ka veidi kommunikatsiooni. Pärit olen Saaremaalt (mis tähendab, et õ-tähte ei eksisteeri) ning lõpetasin 2009. aastal Kuressaare Gümnaasiumi. Olin üsna eeskujulik nelja-viieline õpilane, kellel on läbi aja palju hobisid olnud. Olen õppinud saksofoni, tegelenud ujumisega ning üsna aktiivne olnud ka klassivälises koolielus.
Kui Tartusse õppima tulin, avastasin ühel hetkel, et mul on veidi rohkem vaba aega, kui ennustanud olin; enamik hobidest oli ka kodulinna jäänud. Teise semestri alguses otsustasin, et hakkan millegagi ka kooli kõrvalt tegelema. Käisin ühe korporatsiooni infoõhtul ja mulle pakuti ka tööd telefonimüüjana aga kumbki ei olnud ikka päris see, mis mulle sobinud oleks. Siis aga potsatas mu meilipostkasti kursuselisti kaudu kiri sellisest organisatsioonist nagu AIESEC. Ma ei olnud sellest varem midagi kuulnud, aga kirjas lubati uusi kogemusi ning spontaansust tudengiellu. Ja nii ma siis seadsingi enda sammud ühel pimedal veebruariõhtul AIESECi infoõhtule.
Siin ei ole pikalt midagi rääkida, mulle hakkas asi huvi pakkuma ning ilma pikemalt mõtlemata kandideerisin liikmeks ja pärast intervjuu läbimist teatati mulle, et olen organisatsiooni vastu võetud. Alustasin tegevust äsjaloodud PR ehk avalike suhetega tegelevas meeskonnas. Mul ei olnud plaanis AIESECis mingit karjääri tegema hakata, aga kõigest paar kuud pärast liitumist küsiti mult, et kas ma PR meeskonnajuhiks ei taha järgmiseks õppeaastaks kandideerida. Kuna seda soovitas rohkem kui üks inimene, siis mõtlesin, et mis siis ikka. Ja sellega sai alguse üks intensiivsemaid ning enesearengu mõttes kiiremaid aastaid mu elus.
Pool aastat tuli mul juhtida, koordineerida ja motiveerida kolme inimest, kellele lisandus järgnevaks neljaks kuuks veel kaks. Õppisin, et juhtimine (mis mulle varem seostus vaid majandusega) ei ole üldse midagi nii stereotüüpset, kui enamasti arvatakse. Peab olema valmis kõiksugu probleemideks ja üllatusteks, motiveerima teisi hetkedel, kui endal motivatsiooni üldse pole ning seisma samal ajal nii inimeste heaolu kui ka saavutatud eesmärkide eest. Ja algus oli raske, kuid peagi avastasin, kui väga see mulle meeldib. Õppisin kommunikatsiooni ja avalike suhete praktilist poolt, nii et kui nüüd teooriat kuulan meenuvad mulle kohe ka läbikogetud päriselulised näited ja teooria mõistmine on lihtsam kui kunagi varem.
Meeskonnajuhtimise aasta jooksul otsustasin ka läbi proovida, mis tunne on korraldada üht konverentsi, selle nimeks oli aprillis 2011 toimunud Maata Vaailma, kus vastutasin partnerite ja sponsorite leidmise ja muu sellise eest. Näiteks suhtlesin Eestis asuvate välisriikide saatkondadega, mis oli väga lahe kogemus. Kevadel 2011 leidsin, et kuigi olen AIESECist juba nii palju saanud, on võimalik saada veelgi rohkem ning kandideerisin AIESEC Tartu juhatusse ning nii saigi minust kommunikatsioonijuht. AIESEC Tartu kommunikatsiooniosakonda kuulub sel õppeaastal kolm meeskonda: kaks avalike suhete ja reklaamiga tegelevat meeskonda ning IT ja disaini meeskond.
Ma juba mainisin, et olen AIESECist palju saanud. Aga mis asjad need siis konkreetselt on? Sõbrad ja tuttavad, kelle silmad pidevalt säravad, kes võtavad endale pidevalt uusi väljakutseid ning kelle saavutused motiveerivad ka mind elult rohkem tahtma. Ma usun, et minu AIESECi tutvusringkonnas on väga palju tuleviku tegijaid nii Eesti kui maailma mastaabis. Mul on tuttavaid juba üsna paljudes riikides, oma pooleteise aasta liikmeks oleku ajal olen käinud kahel rahvusvahelisel konverentsil ning lugematutel kohalikel. Ma oskan planeerida oma aega ja energiat, et seda tõestada võin näiteks tuua kevade 2011: olles viieliikmelisele meeskonna juht, korraldasin konverentsi, kandideerisin juhatusse ning tegin selle kevadsemestriga 54 EAPd koolis – ühestki eksamist läbi ei kukkunud, madalaim hinne oli vaid üks D. Vot sellist energia planeerimist olen ma AIESECist õppinud. Esitan endale aina raskemaid väljakutseid ja ületan neid ning sellega olen oma võimete lati juba üsna kõrgele tõstnud ja olen kindel, et tõstan seda veelgi.
Mulle meeldib mõelda, et olen endale päris korraliku CV juba tekitanud ja seda kõigest pooleteise aastaga. Üks mu lemmikväljendeid AIESECi kohta on, et siit saab aastaga sellise edasimineku, mida muul juhul võib loota minimaalselt viielt aastalt. Just seetõttu, et ma ise nii palju AIESECist saanud olen, tahan seda võimalust pakkuda võimalikult paljudele teistele noortele. Ärge magage, tegutsege!