Ena Mets in Mongolia

Ena Mets

2010. aasta 27. detsembrist kuni 2011. aasta 23. juunini veetsin kummalisel kontrastidemaal kahe hiiglasliku omavolitseja, Venemaa ja Hiina vahel. Läksin sinna inglise keelt õpetajaks, eesmärgiga kohtuda tõelise šamaaniga, minna külla nomaadidele, ammutada Mongoolia mägiste avaruste väge ning tõusta püsti iseenda mugavast tugitoolist. Rongijaam võttis mind vastu tervitusega: „Meery Christmas!“ ning viimasel seal elatud päeval saatsin sealt koju postkaardi, millel kirjas „Greatings from Mongolia“.

Siin on 7 küsimust sajast, mida endalt retooriliselt, naljaga pooleks või väljamõeldult küsisin, kui seal uues kodus elama õppisin.

NB! Palun ärge unustage neid ja vastuseid lugedes hetkekski, et mulle meeldis see maa, selle rahvas ja sealt saadud kogemused.

Miks ei tohi voodis nutta?

Sest su ema või isa sureb, kui seda teed. Miks on halb näha tänaval pulmarongi? Sest nad viivad su õnne kaasa. Aga miks on hea matuserongi näha? Sest nad viivad su õnnetuse kaasa. Miks ei tohi maja lävele astuda? Sest see toob õnnetust. Miks ei tohi millestki üle astuda? Sest see toob õnnetust. Miks ei tohi lasso peale astuda? Sest hobune sureb. Miks ei tohi prügi õhtul välja viia? Sest looduvaim saab vihaseks…

Mongolite uskumuste maa on üks maagiliselt fantastiline maa. Nii palju pisikesi asju, mida tuleb igapäevaselt meeles pidada. Sest uskumused ja oma elu elamine on tänaseski Mongoolias nii põimunud, et neist ei saa lahus rääkida. Sageli ei saa neile küsimustele isegi vastata. See on rahvas, kes elab endiselt traditsioonilist elu. Nad on eneseküllased. Nad ei vaja raha ega linna. Ja ühtlasi on see rahvas Ameerika unistusega. Nagu Eesti 50 aastat tagasi. Kaasaeg, tabud, soorollid, viimne mood, läänelik ilustandard, rahajumaldamine elavad koos nomaadide, šamaanide, loodusega kooskõlas elamise, maaelu, isetehtud juustu ja jogurti ning iidsete uskumustega. Kontrastide maa. Avastasin seda nagu Alice imedemaad. Ja olin vaimustuses mitte hirmul nagu Alice imedemaal.

Kuidas nuusata nina ’à la Mongol’?

Kõnnin tänaval. Minu ees kenas traditsioonilises pikas deelis vanem naine. Nagu traditsioone hoidev linnadaam. Käekott sobib kenasti deeli värviga kokku. Korraga naine peatub, kummardub, paneb nimetissõrme paremale ninaaugule ette ning nuuskab välja. Kollane larakas kaunistab jäätunud lund. Kordub sama rituaal teise ninasõõrmega. See käib kiirelt. Mitte midagi ei jää daami ninast ebaviisakalt välja rippuma. Väga oskuslik. Ja jäätunud lumi mu ees tänavail on ehitud kollaste jäälaikudega.

Nii nuuskavad nina vaid maakad! Seda kuulsin oma peretütrelt. Tõestusmaterjali polnud mul piisavalt, et vastupidist tõestada. Küll aga õppisin tundma taolise ninanuuskamise põhjusi. Tõesti, maal elavate mongolite jaoks on hoopis äärmiselt vastik võtta oma näppude vahele paberist rätik, siis selle sisse – OMA NÄPPUDE VAHELE!!! – tühjendada oma nina sisu, ja siis veel tagatipuks see rõvedus endale taskusse pista. Taskurätti tulle visata ka ei tohi. Sest tuli on püha! Ja nii ongi seesugune nuuskamisviis ainus loogiline. Tasapikku sain sellest aru. Ja nimetasin selle ümber loodussäästlikuks nina nuuskamiseks.

Miks on politseinikud teel, kui valgusfoor töötab?

Valgusfoorid töötavad. Jalakäijate omad ka. Aga neid viimaseid muidugi keegi ei järgi. Esimesi ka eriti mitte. Istun bussis ja kirun oma transpordivalikut. Aga mis teha. Väljas on 35 kraadi külma ja selle käes 55 minutit kõndimist peaks kiirendama 45-le, et sääred ära ei külmuks. Buss liigub 5 km tunnis. Minna kõnnin 6-7 km tunnis. Aknad on jäälilledest kaunistatud, viibin mingis isoleeritud liikuvas maailmas. Hea, et ma juba esimese sõiduga vajaliku peatuste arvu kokku lugesin. Nii tean töö juures välja minna. Tuututatakse. Selle olen ka selgeks saanud, et kõige parem on siin UB-s liiklusummikus istudes (st iga päev 8:00-20:30) hästi kõvasti ja pidevalt tuututada. Miks, ma pole selgeks saanud. Ehk närvide rahustuseks. Niih, ristmikul on viis politseinikku liiklust reguleerimas. Mis, kas valgusfoor ei tööta? Foor töötab, aga autojuhid töötavad sellest erinevas rütmis. Politseinik on mongoolia liikluses kasutatav vahend, mis suudab kasutusele võtta UB autojuhtide tähelepanemattust arvestavaid meetmeid. Buss liigub endiselt 5 km tunnis. Täpselt nii kaugel on mu kodu tööst. Tavaliselt on mongoli bussijuhid mõistvad, nad lasevad ka „sõidu“ (st ummikus seismise) ajal esiuksest välja. Aga täna on piletimüüjal vist paha tuju. Kas jõuame tänu politseinikele kiiremini edasi kui tänu fooridele, ma ei tea. Seisan edasi ja õpin kannatlikkust.

Kuidas jääda ellu UB tänavail?

Olete kuulnud telekamängust Super Mario? Võib-olla et mitte, sest see mäng on ju juba minu lapsepõlvest. Aga kindlasti leiate vaste ka oma tänapäevatehnoloogilisest elust. Seal mängus siis peab Super Mario läbima erinevaid keerdkäigulisi ruume, koguma kokku punkti toovaid esemeid, hüppama üle takistuste ja vältima koletisi. Ulaanbaatari tänavat ületades tuleb supermariolik tunne. See on nagu arvutimäng, kus pead liikuma ühest ohuvabast august teise kuni järgmisele levelile saamiseni. Nagu ehk eelmisest vastusest märkasite, siis valgusfooridest ei hooli keegi, eriti jalakäijate omadest. Seega astu UB-s aga julgelt teele ja jookse ühest autodevahelisest tühikust teise. Võib-olla tasub enne harjutada natuke mõne Lõuna-Euroopa riigi peal ja siis järgmise sammuna näiteks Türgis. Ja Super Mario kõrgeimal tasandil suudate juba ära kasutada kahe auto vahele jäävaid 5-meetriseid tühikuid, isegi kui tegemist on 6-realise sõiduteega. Julge hundi rind on kui mitte rasvane, siis vähemalt õigeaegselt töö juures.

Kuidas viia läbi tundi korraga neljale erinevale tasemele?

„Seda pead sina teadma, sina oled ju professionaal!“ tuleb meie kooli mänedžerilt lihtne ja loogiline vastus. No tõesti ehk. Minu teine töönädal. Eile sain teada, et täna algab intensiivkursus kesktasemele. Registreerunud on neli inimest. Hea, et mulle nii varakult ette öeldi. Valmistasin ette enda arvates super hea tunni. Aga siis ma muidugi veel ei teadnud, et keskaste võib Mongoolias kõikuda baasinglise keelest kuni edasijõudnuini. Tunnis sain teada, kui üks neljast ei saanud aru küsimusest „What is your name?“ ja teine kõrval igavusest haigutas, kui rääkisime identiteedi vargusest (inglise keeles muidugi). Esimesed kolm tundi said antud. Diagnoos: 1 algaja, 1 edasijõudnud algaja, 1 eelkeskaste, 1 kõrgem keskaste.

Paremat vastust ma teie küsimusele anda ei oska kui minu mänedžer, sest teiseks tunniks olid nad mu grupist teinud juba kaks eraldi gruppi: algajad ja edasijõudnud. Grupitöid on niimoodi lausa suurepärane teha! Pole tarvis gruppide jagamise peale aega kulutada. Paar nädalat hiljem hakkas pihta kaks uut kursust. Üks eelkeskastmele. Registreerunuid: 1. Teine eel-keskastmele. Registreerunuid: 2.

Kuidas toimida, kui telefon heliseb tunni ajal või keset tööintervjuud?

Võta see vastu, ütle „bain-uu“ (st „tere“ või „kuidas läheb“) ja ära tee välja, et tund või kohtumine käib. Mobiiltelefon on sinu Jumal. Ta on kõigest muust olulisem. Küll kõik teised ka sellest aru saavad, kui nad on normaalsed mongolid. Ja mitte keegi ei jää sind suu ammuli jahmatades vaatama, sest ainuke, kellel võiks see kavas olla, oled sa ise. Telefon on väga tähtis. Seda ei tohi kunagi hääletuks teha. Ammugi mitte välja lülitada. Telefoni võib vastu võtta ükskõik kus, ükskõik millal. Tööintervjuude kohta mul küll tõestust pole, aga kõike muud arvesse võttes tundub see loogiline. Telefoni ei öelda kunagi „vabandust, ma praegu ei saa rääkida, helistan tagasi“. Öeldakse hoopis teistele kohalviibijaile „Vabandust“ ja alustatakse kõnet. Mina endale sellist käitumist kahjuks lubada ei või, sest ise ju leppisin oma õpilastega kursuse alguses kokku, et lülitame telefonid välja. Proovi nüüd oma loodud reeglitest üle astuda!

Kuidas pääseda mongolite jurtasse?

Kõnni ränduri näoga ja muretult keset tühermaad ja uuri tähelepanelikult kaugust. Ära unusta, et jurtasid on kogenematul silmal raske märgata, aga neid on tegelikult kõikjal. Vaata, kuhu viivad autode ja mootorrataste jäljed. Otsi maastikult lamba-, kitse-, hobuse- ja kaamelikarju. Kui jurta asukoht on fikseeritud, asu teele selle poole nii, et sinu trajektoor läheks jurtast 100 meetri kauguselt mööda. Pea meeles, neil on suure tõenäosusega kuri haukuv koer. Kui sa oled koera haukuma saanud ning see pole sinu poole tuhatnelja jooksma pistnud, siis on pool võitu juba käes. (Kui koer sinu poole jookseb, võib hoopis häda käes olla.) Mine rahulikult edasi, kuni haukumise peale tuleb majast (st jurtast) välja uudishimulik pereliige. Kui oled jurtaga kohakuti, siis ütle viisakalt peaga noogutades ja naeratades mongoolia keeles „tere“, ise oma teekonda jätkates. Siis on juba üsna kindel, et sul palutakse käega viibutades jurta juurde tulla. Ja Mongoolia piimatee on juba kannus sinusugust külalist ootamas.

Selle vastuse sain läbi isikliku kogemuse ja mitmekordselt läbiviidud väliskatsete. Tulemus oli alati sama: mongolid on fantastiliselt külalislahke ja vahetu rahvas. Järgmine küsimus: Kuidas pääseda mongolite jurtasse sissekutsumisest?